MARIE CURIE
Mehe surm laastab Marie
täielikult palju edasisi aastaid on ta masin mitte inimene, isegi mitte ta
oma lapsed ei suuda tuua leevendust leinale. Paar päeva pärast Pierre
surma kirjutas Marie oma päevikus: ,,Ma ei tapa ennast, mul pole isegi
soovi tappa. Kuid kas kõigi nende vankrite hulgas ei leidu mõnda mis
laseks mul jagada mu armsama saatust?'
Sorbonne'i- ülikooli kuhu töötas õppejõuna ta mees saab ta esmakordselt
naisena töö. Täpselt sama mida ta tegi ta mees. Esmakordselt
auditoorimisse minnes on see täis inimesi, kõik tahavad kuulata mis on
Marie esimene lause, kas ülistus mehele, tänusõnad ülikooli juhatusele?
Kuid esimene lause on täpselt see, kust jäi pooleli ta kadunud mehe
viimane lause.
Doktor Curie, ehk siis Pierre isa elab siiani Marie ja laste juures, olles
neile ema ära olekuid parimaks sõbraks ja teejuhatajaiks. 1910.aastal
lõppeb ka tema eluküünal.
Lapsi kasvatab Marie oma põhimõtete järgi kindlalt, vaadates vaikselt