E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Sina oled mind surmast, mina sind
orjusest päästnud. Joome lepingu liiku!»
Sepp võttis karika, mida talle pakuti, pillas poole viina maha ja jõi teise poole ühe lonksuga
ara. Nüüd alles pääsesid ta keelepaelad valla.
«Tänu teile, komtuuri-härra, priiuse ja hea lonksu eest,» ütles ta sügavas liigutuses.
«Praegu leian ma vaevalt sõnu oma tänu tunnistuseks, aga edaspidi, võib-olla peagi, tahan
seda teoga tunnistada. Nüüd palun.esiti vana auanndmise märgiks see ankrutäis marjaviina,
millest paremat maa peal ei ole, vastu võtta ja kohe katsuda.»
«Näita siia!» ütles komtuur.
Villu tegi ankru lahti ja valas peekrid täis. Viin oli tõmmukat kärva, imehea lõhnaga.
«Ega siin kihvti sees peaks olema?», ütles üks ordurüütel pool-naljatades, pool-tõsiselt.
«Ei ole,» kinnitas komtuur. Ma t u n n e n s e p p a !»
222
Ta tõstis kohe peekri huulte külge Ja jõi ta vahet pidamata tühjaks.
«Imeline viin
annaabi.ee 
