Meditsiiniajaloo konspekt
raviomadustest.
17.-18. sajandil oli ravimite kasutamine laialt levinud. Tegemist oli polüfarmaatsilise
lähenemisega, mis põhines ajastu teadmistel (vitalism), aga ka traditsioonilistel meditsiini
teooriatel (homoralism, signaturism). Närvierutuse kontseptsioonid nt pidasid tähtsaks
kõikvõimalikku eritamist ning nii olid populaarsed lahtistid. Viimaste esile kutsutud koolikuid
(valusid) omakorda leevendati atropiinidega (Atropa belladonna'st tehtud preparaatidega).
Ravimite üleannustamine ning nende sage kas kasutus või isegi ilmne kahjulikkus tekitas
kriitikat nii patsientide kui arstide endi seas. Olukord sai paranema hakata siis kui teemale
asuti lähenema teaduslike meetoditega. Arusaam, et konkreetne ravim ravib konkreetset
haigust (juba nosoloogiale pühendatud peatükis jutuks olnud tähelepanekt kiniini
spetsiifilisest toimest malaariasse), avas tee uude ajastusse, kus polüfarmaatsia hakkas
annaabi.ee 
