Jean Sibelius
Kummalisel kombel rakendas
Adorno Sibeliuse puhul samasugust mõistmismetoodikat, mis Esimese maailmasõja järel oli
kasutusel uuelaadse muusika alavääristamiseks (Hans Pfitzneri "Die neue Ästhetik der
musikalischen Impotenz"(1920) ründab otseselt muusika uuendajaid). Loomulikult nägi
Adorno, kes oli koos Schönbergi ja teiste intellektuaalidega sunnitud natsiajal Saksamaalt
jalga laskma, Sibeliuses tol ajal vaid establishmenti. Adorno kirjutas ka ise uut muusikat ja
pooldas selle atonaalsut. Tonaalne ja atonaalne muusika seisid teineteise vastas ning
heliloomingu väärtus seisnes n.ö õige poole valimises. Establishmendiga (mille hulka kuulus
Goebbelsi poolt isiklikult asutamisele määratud Saksa Sibeliuse-selts) peavad võimekad
loojad kahjuks hiljem paratamatu konsensuse saavutama, ehk selle eest kõrget hindagi
maksma.
Berliini Filharmoonias tervituskõne pidanud 76-aastane Jean Sibelius avaldas austust saksa
muusikale, mitte aga sakslastele
annaabi.ee 
