mitmekesisus ähmastanud lõpliku sihi. Ning, pääsemaks uppumast omaenda kriitikutegevusse, pakub autor lakkamatu küsimise: Millal pole kriitika enam kirjanduskriitika, vaid midagi muud? Oma kirjanduskriitiliseks panuseks peab Eliot esseesid luuletajate ja värssdramaturgide kohta, kes teda ennast on mõjutanud. Elioti kriitikutegevuse voorusi ja piiranguid saab täielikult hinnata ainult tema enda luule kontekstis. Sellisel luuletaja luulekriitikal või n.ö. ateljeekriitikal on aga kaks piiratust: kõik, millel pole seost luuletaja enda loominguga või on talle antipaatne, jääb tema kompetentsist välja; väljaspool tema enda kunsti võivad kriitiku hinnangud olla ebausaldatavad. Kriitikast kõneldes peab Eliot eeskätt luulekriitikat silmas aga ka seetõttu, et viimane on kirjandusest üldistusi tehes olnud pikka aega primaarne. Illusioon, et luules läheneme puhtalt esteetilisele elamusele, teeb luulest kõige mugavama kirjandusliigi, millele
annaabi.ee 
