lastele edasi. Seega sõltub lapse usk või mitteusk vanemate kasvatusest. Vanemad ning keskkond panevad paika lapse moraalid ja tõekspidamised, võttes tihti lapselt endalt valikuvõimaluse ära. Alles täiskasvanuks saades võib inimene vastavalt enda kogemustele, õpitule ja kuuldule usku vahetada. Küll aga on tihtipeale selleks hetkeks vanematepoolne usk nii kinnistunud, et taoline olukord leiab aset harva. Järeldades eeltoodud käsitlusest väidan, et igaüks meist sünnib siia maailma ateistina enne, kui neile sisendatakse mingi usk või mõtteviis. Tuginedes usu tekkimise võimalustele, on usk valikuvõimalus ning seda just täiskasvanueas. Lapse- ja noorukieas aga sellist valikuvõimalust ei jäeta ning sestap on usk nooremas eas paratamatu.
1665. aastal kirjutab ta ,,Don Juan'i". lugu jumalateotajast, kes oma tegude eest saadetakse põrgusse. Ei võtnud aluseks mitte Tirso näidendit, vaid selle dell'arte tõlgendust. Don Juanist sai dell'arte's positiivne sümpaatne kangelane. Dell'arte kirjeldas inimesi üsna füsioloogiliselt. Madal igapäevane ja mõistetav itaallane, mitte pole kujutatud hispaanlast. Hoopis hullem on Moliere'i Don Juani kõne, joonistab ta välja täieliku ateistina, positivist. Don Juan tallub kõlbluse peal, ideaale kaitseb seal hale teener Scanarel, keda mängis Moliere ise. Näidendis stseen, kus Don Juan otsustab saada silmakirjateenriks. Tartuffe ei olnud aadel nagu Don Juan. Moliere oli paljastanud aadlike küünilisuse, Don Juan keelati ära pärast 15nendat etendust. Alltekst esimene kes sellega tegeleb. Peale Tartuffe'i kahekordne tekst, st tekst, millel teatud tõlgendusviisid. Tegevus on varjatud, soovi korral võib tähenduse välja tuua
annaabi.ee 
