Niisiis on Jumalasse uskumine nagu kindlustuspoliis. Inimestel on teisigi aluseid Jumalasse uskumiseks. Näiteks väidavad paljud, et nad on oma elus Jumala kohalolu otseselt tajunud. Mõned kirjutavad Jumala arvele oma tugevaid emotsioone või rabavaid taipamisi pärast palveid ja jumalateenistusi. Mõned kirjutavad Jumala mõju arvele sündmuste arengut oma elus ja hämmastavaid kokkusattumusi. Tugevaid emotsioone, hämmastavaid kokkusattumusi ja rabavaid taipamisi on ka ateistidel, kuigi need ei ole seotud palve ega jumalateenistusega. Immanuel Kant jõudis järeldusele, et Jumala olemasiolu ei saa ei tõestada ega ümber lükata. Jumalatõestuste teoloogilise staatuse üle on vaidlusi ka usklike seas. Kristlikus traditsioonis on kaks vastandlikku seisukohta. Katoliku kiriku katekismus väidab Aquino Thomasest lähtuvas tomistlikus traditsioonis, et katoliku kiriku õpetuse järgi saab Jumala olemasolu ratsionaalselt tõestada
kirikuliikmetega. 72 5. Sallivuse piirid Riigipoolsele sallivusele pole õigust: 1. Nendel, kelle arvamused ohustavad ühiskonna huve ehk on vastuolus ühiskonnas kõigile kehtivate normidega. 2. Sallimatutel 3. Nendel, kes teenivad võõrvalitsejat (katoliiklastel) on lojaalsed ühiskonda ohustavale võõrjõule (tänapäeval nt rahvusvaheline terrorism...) 4. Ateistidel selline hoiak polnud tol ajal (1689) midagi ebatavalist, tänapäeval peaks sallivusnõue kehtima ka usu ja uskmatuse mõõtmes. · Katoliiklasi ("mohammetans") peeti vaid paavstile lojaalseteks, sallimatuteks, mille tõttu nad "pole ühiskondlikult usaldatavad". Kas seda on ka usulist pearätti kandvad tüdrukud Prantsusmaal? · Uskmatust ei tohi sallida, kuna usk Jumalasse pole "spekulatiivne arvamus", vaid "kogu
annaabi.ee 
