Tõde ja Õigus II Terve tekst
istusid kivinenud Goethe ja Schiller. Nüüd neid seal enam ei ole ja nende asemele pole ka
midagi muud tulnud, nii et vaikne vaatleja ei saa kunagi nende olemasolust teateid ega tule
mõttelegi, et niisuguse suure kapi otsas kõrgel võiks midagi kivinenud istuda. Enne oli selle
poolest parem: nägid neid kahte seal kapi otsas või seda kolmandat rahuinglina lae all, küsisid
ja saidki kõik teada -- kes? mis? miks? ja milleks? Nõnda lahkusid siit esimese järgu asutisest
palju suuremate teadmistega ja laiema ilmavaatega. Muidugi, luike olid sa varemaltki näinud,
aga mitte täistopitult ja nii sirge kaelaga, sest luigel pole kunagi sirge kael, kui sa vaatled teda
nii lähedalt nagu siin lae all. Ühte võib uudishimulik kõlinata tulija siiski veel teha nagu ennegi: ta
võib kergitada lilletatud eesriiet, sest see liigub ja lainetab niikuinii vähimalgi õhuvoolul, nagu
hukutaks ta sind enda kergitamisele. Ja selle taga näed sa kahekordseid sänge ja ühes