Eesti Vabariigi sisepoliitika iseseisvumise algusaastatel
vähemusrahvad end rõhutuna ja õigusteta tunneksid.
Igal Eesti kodanikul oli õigus deklareerida oma rahvust. Alaealised lapsed loeti vanemate
rahvusse kuuluvaiks.Vähemusrahvustel, kelle rahvaarvületas kolme tuhandet, oli õigus valida
endale demokraatlikul alusel esinduskogu kultuur-autonoomilise omavalitsuse
moodustamiseks, mille ülesandeks oli:
1.antud vähemusrahvuse hariduselu korraldamine,koolide ning lasteaedade asutamineja nende
ülalpidamine.
2.oma rahvuse üldkultuuriliste huvide arendamine, nagu kunsti ja teaduse arendamine,
seltside, teatrite, raamatukogude jne. asutamine ning hooldamine.
Kultuuriomavalitsused said oma tegevuse arendamiseks rahal riigi eelarvest. Peale selle
omasid nad õigust oma liikmeid maksustada ja olidoma sisemises tegevuses autonoomsed.
Oleks muidugi ennatlik arvata, etsamade printsiipide rakendamine ka mujal positiivseid
tulemusi oleks andnud