Söömine- joomine keskaegses Tallinnas
kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja
ühiskondlikud protsessid ei pruugi sellega aga niivõrd täpselt ühtida. Keskaegne Eesti kuulus
koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu. (6)
Keskaja linn kätkes endas feodaalühiskonna kõige loovamaid ning arenguvõimelisemaid jõude,
ta oli ühiskonna progressi allikas- mitmed selle aja suuremad saavutused ja edasiminekud
lähtusid just linnast. Linn kui uue nähtuse Eesti asustuspildis tõi kaasa 12. sajandi teisel poolel
alanud Saksa- Skandinaavia ekspansioon. Võimalike vallutuseelsete eellinlike asulate
(aolinnade) puhul ei saa kindlasti rääkida linnast kui kodanike õiguslikust, sotsiaalsest ja
territoriaalsest ühendusest, millel oleks olnud oma esindusorgan. Eesti keskaegne linn oma
institutsioonide, õiguse ja korraga oli võõrast päritolu, väljastpoolt sessetoodud näthuts. Tõsi
annaabi.ee 
