Eestlaste väljaränne 19. sjanadil - 20. sajandi algul
teenistuses hiilgavat karjääri teinud ning valitsejate poolt heldelt doneeritud balti-saksa
aadlikest mõisnike ilmumisega Peterburi lähistele algas ka eesti talupoegade enamasti
üksi või perekonniti imbumine Ingerimaale. Narva-tagusel alal ja Oudova ümbruses,
sageli just balti-sakslastest mõisaomanikele või rentnikele kuulunud mõisates hakkas
kujunema kaks peamist eestlaste asustuskollet.
Kolmandaks ja järjest kasvava tähtsusega eestlaste asustuskoldeks kujunes Peterburi
linn, mistõttu seda väljarände etappi võib võib nimetada ka linnadiasporaa kujunemise
etapiks. Veel pärisorjuse ajal sattus sinna oma härrat saates eestlastest teenijaid, sinna
saadeti neid ka mõnda ametit õppima, sinna hakati pärisorjusest vabanemise järel ise
minema tööd ja teenistust otsima ning õppima. 19. sajandi keskpaiku, enne massilise
väljarände algust, on eestlastest maaelanike arvu Peterburi kubermangus hinnatud ca
2500-le
annaabi.ee 
