Pronksiaeg
talupoegade vahel, kes sellistel puhkudel asusid elama endiste mõisahoonete kohale või
ümbrusesse, tekitades nõnda väga lühikese aja jooksul külasid.
Rootsis on täheldatav reeglipärasus, mille kohaselt kalmed kuni rahvasterännuaja lõpuni
asusid eluhoonete ning ka lähipõldude suhtes enamasti perifeerias, alates 7. 8. sajandist
nihkusid aga neile lähemale. Lindquist on Östergötlandi põhjal näidanud, et varasemad
kalmed paiknesid asustuskeskusest kõige sagedamini 200400 m kaugusel, kuid neid esines
suhteliselt palju ka veel kuni kilomeetri kaugusel sellest. Hilisemad kalmed kontsentreerusid
seevastu keskusest kuni 500 m raadiusse ning võisid vahel jääda hoonealustest vaid
mõnikümmend meetrit eemale. Kalmistute asukoht sõltus ka nende suurusest: suuremad
kalmistud paiknesid tavaliselt põldude piiril või ka põllustatud ala sees, kuid asustuskeskusest
annaabi.ee 
