tekkivat Eesti poliitikutel alles siis, kui avastati järsku, et 3000 koolikohustuse ealist last on niiöelda kadunud (http://www.sakala.ajaleht.ee/642736/koolidest-kadunud-lapsed-on-ules-leitud- valismaalt/). Seni peeti seda tööjõu vabaks liikumiseks, aga kui lähevad juba lisaks vanematele ka lapsed, siis näib ikka asi palju tõsisem. Kui on lahkutud juba kogu perega siis on üsna vähe tõenäoline, et tullakse veel tagasi. Mina täiskasvanuna pean võimalikuks ka näiteks Soome elama asununa jätkata oma õpinguid Eestis ja eesti keeles, aga paraku mu lapsed tõenäoliselt ei saa enam omandada haridust eesti keeles ja kas mitte see ei lõika läbi nende tihedamat sidet Eesti kui kodumaaga? Kui korra juba on laps pidanud kogema sellist väga suurt elukorralduse muutust oma teadlikus eas, siis julgen arvata, et vähe on neid lapsi ja ka täiskasvanuid, kes tahaksid selle uuesti läbi teha. Kas saab siis üldse veel olla midagi sellist, mis motiveeriks tulema tagasi
peaaegu polnud.) Lemba oli toona see verstapost, millega vist kõike ja kõiki mõõdeti. Muidugi ka Eller. Näiteks 1921. aasta 8. aprilli sümfooniakontserdi puhul kirjutab kriitik E. Borman: "Tõesti: see kunstnik on jumala armust, samasugune oma andeka, musikaalse rahva kultuurikandja, nagu seda on Artur Lemba." Ellerist veel niipalju, et tema nimi läbib XX sajandit kõige tugevama niidina: 1905. aastast end muusikaga sidunud ja 1920. aastast heliloojadiplomiga Eestisse asununa on oma koolkonna kaudu tänaseni täies loomejõus. Niisiis luuakse XX sajandi esimese neljakümne aastaga vaid seitse sümfooniat, millele 1940ndad lisavad samapalju, et siis 1950ndate lõpul justkui paisu tagant vabaneda. Samas hakkavad 1950. aastate lõpul sümfoonia piirid ähmastuma (pikkus, osade arv jms.) ja tihti ei saagi aru, mis vahe on näiteks sümfoonial ja sümfonietil. Muidugi, teose pealkirjastamisel oli ka puhtpraktiline eesmärk: honorari suurus. Samas on sümfooniate
annaabi.ee 
