Kultuur ja rahvusriik
mängitakse hitiparaadides jne, siis tundub esmapilgul, justkui
osaleksid kõik globaalses kultuurisündmuses ja «saaksid kokku». Aga
kas see äratundmisel rajanev ennastkordav akt avardab publiku
teadvust ja hinge ning soodustab «teise» mõistmist ja lugupidamist
tema vastu?
Kui ma jälgin Paraguay või Paapua Uus-Guinea artisti esitamas
mõnda hitti, siis ma ei hakka temasse kuidagi teisiti suhtuma. Mind ei
taba sama rõõmus äratundmine kui avastades, et Asuncioni või Port
Moresby raamatupoodides on saadaval Bulgakov või Kafka.
Sellest, et nad loevad Nora Robertsit ja Sandra Browni või isegi
«Harry Potterit», pole mul sooja ega külma. Säärased kunstilise
kommunikatsiooni aktid ei puuduta inimest sügavamalt.
Eurovisioonid ei muuda inimeste hinges midagi. Selline kultuur ei
edasta ega soodusta midagi peale iseenda, põlistades publikul juba
olemas olevaid hoiakuid.
Aga just globaalkultuuri tasandil toimub lõviosa kultuuri levitamise ja
annaabi.ee 
