ONOMASTIKA ARVESTUS
Kui –va on tüve osa, siis on see raskesti seletatav (nt Pikva). Nende lõppudega on palju nimesid Võru- ja
Setumaal, Põhja-Eestis ja saarel üksikuid.
tu-lõppu esineb 47 nimes. See võib olla nimisõnast või verbist tuletatud. Pigem võib olla nii, et –tu lõpp
väljendab mitte seda, mida kuskil vähe oli (lehetu = vähe lehti), vaid just palju. Nii on näiteks Pühatu
asulanimena pühadusega seotud.
1) tu-denominaalsufiks (vrd nimetu) 2) tu-deverbaalsufiks (vrd tehtu)
3) Seostamised kummagi tüübiga on oletuslikud: Kohatu, Nehatu, Puiatu, Vaiatu, Põvvatu, Orjatu.
stu-lõpp on kas kollektiivsufiks, olemas ka üldnimes, või vahelduvalt –ste lõpuga. See on küll iseloomulik
soome keelele, aga esineb rohkem Kagu-Eestis. –stu ja –ste täiendavad teineteist.
annaabi.ee 
