Uus teadusharu onomastika tekkis huvist nimede vastu, mis annab ülevaate keeleteadusest, ajaloost.. Teadus pärisnimedest jaguneb paljudeks alarühmadeks, kuid on siiski kaks põhilist. 1.Toponüümika - teadus kohanimedest 2.Antroponüümika - teadus isikunimedest Kohanimed jagunevad ka eri rühmadeks. Nii uurib toponüümika mäenimesid ja vetenimesid. Veenimed ehk hüdronüümid jagunevad veel omakorda neljaks : merenimed, jõenimed, soodenimed ja järvenimed. Oikonüümid ehk asulanimed jagunevad ka omakorda külanimedeks ning linnanimedeks. Antroponüümide hulka kuuluvad ka veel perekonna- ja hüüdnimed ning isanimed. On olemas ka varjunimed ehk pseudononüümid. Suurt tähelepanu pööratakse ka etnonüümidele ehk rahvanimedele, sest nende uurimine aitab mõista nende rahvuste ajalugu. Onomastika uurib veel zoonüüme ehk loomanimesid. Nimesid pannakse tavaliselt koduloomadele. Peale nende aga ka teistele olenditele.
täpsustavad aktid: a) kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise kord (vajalik kohanimeseaduse keelsust käsitlevate paragrahvide rakendamiseks); b) pühendusnimede määramise kord; c) riigi kohanimeregistri pidamise põhimäärus. Kohanimenõukogu tegevuse seni olulisim saavutus on Eesti asulanimistu "tagasireform", st paljude vanade külanimede taastamine ametlikku nimistusse. Peamiselt 1997. ja 1998. a vaadati läbi kõikide kohalike omavalitsuste asulanimed ja nende taotluste alusel ennistas valitsus u 1200 nime. Kõik nimed korrastati ka keeleliselt, enamjaolt puudutas see kokku- ja lahkukirjutamist (Mäeküla, mitte Mäe küla jms). Riigi kohanimeregistri käivitamine tõi esile senise kohanimeseaduse lünki. Et ka õiguslik raamistik oli vahepeal muutunud, asus kohanimenõukogu välja töötama uut kohanimeseaduse eelnõu. See valmis 2002. a lõpuks. Seaduse kontseptuaalne osa, sh keelelised nõuded uues eelnõus ei muutunud.
annaabi.ee 
