Tulevikumälestusi meenutades
Koostanud: Kertu Roosla
Tulevikumälestusi meenutades
''Mine nüüd lavale! Sa kuuled isegi, kuidas rahvas sind kutsub! See oli ju su elu unistus
siiani, ega sa ometigi nüüd tagasi astu? Ei ei. Nii ei saa, mine juba!'' ütleb mu parim sõber. Ja
nii ma astungi lavale. Tumepunased eesriided vaatavad mulle veel otsa, ruum läheb äkitselt
pimedaks, publik tasaneb.
Süda tuksub põues kohutavalt kiiresti ja tugevalt, ma tunnen ennast justkui võistlustel enne
saja meetri jooksu, kõhus keerab, väga ärev on olla. See tunne on joovastav, õrnalt värisen,
aeg tundub täpselt nagu seisvat. Ja järsku eesriie tõuseb. Ma näen pimeduses publikut.
Valgusehelk valgub minu peale.
annaabi.ee 
