pinnase leetumist ja takistab mõne muruhaiguse levikut, mida väetised muidu soodustavad. Selletõttu peetakse teda kasulikuks murutaimeks. Ta suudab koguni teisi umbrohtusid välja tõrjuda. Seetõttu vaesestab valge ristik maastiku bioloogilist mitmekesisust, eriti viljakal pinnasel. Ja vastupidi: valge ristiku puudumist peetakse bioloogilise mitmekesisuse tunnuseks. Ristikuõied meelitavad ligi mesilasi. Paljajalu võib niimoodi mesilasele peale astuda, misjärel mesilane astujat jalatalda nõelab. Seetõttu ei peeta mõnel pool 22 valget ristikut (nagu teisigi ristikuid) murus soovitavaks. Valge ristik on suurepärane toit mitmesugustele kariloomadele. Kevadel tuleb loomade karjatamisega ristikupõllul olla ettevaatlik, sest värske ristik paisub kõhus pisut ja loomad võivad end mahlakast ristikust lõhki süüa. Hädakorral võivad valget ristikut süüa ka inimesed: see sisaldab palju proteiine,
tartlasel Maximilian Zoege von Manteuffelil, keda võib pidada üheks kummikinnaste kasutuselevõtjaks (vastav soovitus 1897, alates 1904. a see Tartus juba rutiin). (1890. a olevat juba küll ka W. Halstead USA-s kasutusele võtnud kummikindad, kuid põhimõtteliselt teistsugustel alustel selleks et kaitsta arsti / assistenti, mitte patsienti...) Theodor Billroth (1829-1894) on arst, keda võib meeles pidada, kui järgmise sümboolse sammu astujat kirurga arengus. 1881. a opereeris ta edukalt maolukuti 38 vähkkasvajat, st tehtud oli samm edasi luumurdude, pindmiste kasvajate jms ravilt kõhuöönde. 19. sajandi lõpus andis sellele suundumusele hoogu juurde ka röntgeni (1895) avastamine. Wilhelm Konrad Röntgen (1845-1923) tegi vastava avastuse 1895. a. Sel oli väga kiire levik 1897. a oli aparaat juba Eestis. Oluline saavutus kirurgia ajaloo jaoks oli veel veregruppide avastamine
annaabi.ee 
