V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
silmade ees
344
riietatuna nagu mõnel naudinguööl. Ta nuttis raevust selle üle, et kõik need armastuse
saladused on porri tallatud, häbistatud, paljastatud, igavesti rüvetatud. Ta nuttis raevust,
kujutledes, kui palju häbematuid pilke libiseb nüüd üle tüdruku halvasti kinnipandud särgi ja
et see ilus tütarlaps, neitsilik liilia, häbelikkuse ja õndsuse karikas, mille äärt ta ise ainult
värisevate hü"ul-tega oleks julgenud puudutada, on muutunud avalikuks astjaks, kust Pariisi
kõige alam rahvakiht, vargad, sandid, hulgused ühiselt võivad juua ja rahuldada oma
jultunud, kasimatut ning rikutud himurust.
Kui ta katsus kujutleda õnne, mida ta oleks võinud siin maa peal maitsta, kui tütarlaps
poleks mustlastüdruk olnud ja ta ise mitte preester, kui Phoebust üldse olemas poleks olnud
ja kui tütarlaps oleks armastanud teda, Claude'i; kui ta kujutles, et ka temal enesel oleks elu