Rahvusvahelise Olümpiakomitee on seadnud lubatud piirnormi- 12 mg kofeiini 1 mm uriini kohta. Kofeiini annus vahemikus 9-13 mg/kg umbes üks tund enne sooritust, annab maksimaalse lubatud konsentratsiooni uriinis. Kofeiini konsentratsioon uriinis sõltub kahest tegurist- sugu ja kehakaal. Tarbides 6-8 tassi keedetud kohvi, mis sisaldab umbes 100 mg kofeiini tassi kohta, tulemuseks oleks maksimaalne lubatud konsentratsioon uriinis. Vastavalt rahvusvahelise spordi assosatsiooni järgi, kofeiini konsentratsioon uriinis, mis ületab 15 mikrogrammi /ml kohta, peetakse ebaseaduslikuks. Maailma Antidopingu Agentuur ei pea kofeiini keelatud aineks, vaid on lisanud selle seireprogrammi oskas, mis võimaldab luua mudeleid väärkasutamiskes. Kokkuvõte Teaduslik kirjandust, mis käsitleb kofeiini kasutust, on laiaulatuslik. On ilmne, et kofeiin on tõepoolest ergogeenilise toimega, aga see oleneb kindlasti sportlase seisundist ja treeningust:
Üks jõgi, mida taheti uurida, oli Nigeri jõgi, sest Lääne-Aafrikas oli eurooplastel palju tugipunkte. Tihti on varasema perioodi maadeavastajaid üritatud portreteerida teadlastena, kes üritasid Aafrikat uurida, aga nende seas oli ka palju seiklejaid. Neid maadeavastusi tuli ka kuidagi finantseerida ning neid toetasid eelkõige Euroopa kaubandusringkonnad. Briti Kuningliku Aafrika Assosatsiooni põhikirjas oli ka punkt, mis keelas mustal mandril kogutud info avalikustamist. Sama ühing korraldas mitmeid edukaid ekspeditsioone just Nigeri jõgikonda. Esimene edukas maadeuurija oli šotlane Mungo Park (1771-1806). Nigeri avastuslugu on suuresti tema nimega seotud. Ta oli maadeuurija, kes mõistis selgesti ekspeditsiooni tegelikku eesmärki ning kirjutas selles enda päevikus. Ta võttis ette kaks reisi aastatel 1795-97 ning 1805-06
annaabi.ee 
