Tuntuim näide on robotsüsteem ,,da Vinci", mis aitab kirurgi südameoperatsioonidel. Neurokirurgia, ortopeediliste, uroloogia- ja teiste spetsiifiliste rakendustega on seotud hulk rahvusvahelisi robotiprojekte. Lisaks assisteerivatele robotitele jõuavad haiglatesse ja polikliinikutesse peagi ka vahetult protseduure tegevad robotid, näiteks mikrorobot, mis liigub veresoontes ning kannab ülitäpseid ravimidoose elundite juurde. Järgnevalt lähemalt ühest esimesest kirurgi robot-assistendist, selle sünniloost ja edasisest käekäigust, milles oma osa on mänginud ka Eesti arvutiteadlased. Idee luua kirurgi robot-assistent tärkas Tokyo Denki ülikoolis 2003. aastal. Nimelt käivitati seal Jaapani 21. sajandi tippkeskuste riiklikku programmi silmas pidades professor Katsuhisa Furuta juhtimisel inimesele kohanduva mehhatroonika tippkeskus HAM (Human Adaptive Mechatronics). Lisaks tehnikateadlastele haarati tippkeskuse projektidesse arste, geenitehnolooge, matemaatikuid ja teiste
19. sajandil toimus teatris liikumine soleerimiselt ansambli suunas, loominguliselt enesekesksuselt enda sobitamise suunas teistega lavaruumisja -ajas, mida hakati tähistama sõnaga ,,misanstseen" direktori assistendi ülesandeks oli jälgida, et näitlejad laval üksteist ei varjaks. Ta võis teha märkmeid näitlejate paigutamise kohta fikseeritud misanstseenid, seda tööd nimetati juba stsenaariumi kirjutamiseks. Abitöölisest ehk assistendist saab lavastaja. Teater vajas kedagi, kes oleks suutnud oma autoritahtega asendada kaotatud norme ja reegleid. Nii tekkis teatris uus lavastuse valmimise skeem, mis üldjoontes kehtib tänapäevani. Direktor hiljem direktsioon keskendus nüüd täielikult ettevõtte majanduslikule küljele, jättes üldise kunstilise juhtimise peanäitejuhi hooleks. Sealjuures võis proovide korraldamise ja lavastuse tehnilise külje eest hoolitseda ka assistent ehk lavastusjuht
annaabi.ee 
