eelistavad nad elada ja kasvada vähesoolastes ja madalates meredes, mitte rokem kui üks meeter. Nad näevad merepõhjas välja nagu peopesasuurused erkrohelised habemetuustid. Merepõhjas kasvanud liigid on niitjalt hargnenud, põõsalaadsed, toru- või plaadikujulised. Antoomilises ehituses on rohevetikatel sarnaseid jooni kõrgemate taimedega. Rohevetikate rakuseinad koosnevad põhiliselt tselluloosist, selle kõrval esineb ka pektiini. Assimilatsiooniproduktiks on tärklis. Pigmentiteks on peamiselt klorofüll, karotiinid ja ksantofüll, mis paiknevad kloroplastides. Sigimine võib olla nii vegetiivne, suguline kui ka sugutu. Esimene toimub vetika keha osadeks jagunemise või spetsiaalsete vegatiivsete rakkude moodustamise teel. Sugutu sigimise puhul tekivad viburitega varustatud zoopoorid e. rändeosed. Üksikutel liikidel on eosed liikumatud, viburiteta. Suguline sigimine toimub sugurakkude abil.
annaabi.ee 
