Vana-Rooma aristokraat
konstateerima, et need moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti
vähemuse2. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi
olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid
plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi
ajal suured erinevused vastavalt sellele, kas süüdistatav oli assiduus või proletarius
(kõrgemast seisusest või lihtrahva hulgast). Kõige võrdõiguslikum periood oli aga vabariigi
viimane sajand, mil vähendati näiteks tunduvalt vabakslastute kohustusi. Keisririigi
kehtestamisega tekkis aga tugev vastupidine suundumus, mis sai edaspidi üha hoogu juurde.
Poliitilises ja sotsiaalses korralduses taastati ebavõrdsus, mis lähtus seisuste (ordines)
hierarhiast, laienedes ka eraõiguse valdkonda. Senaatorite ja ratsanike jaoks – kelle seisus oli
annaabi.ee 
