Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.
Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli
üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile ,,Piiririigist" vastu vaatab, ei tea
veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20.
sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on
ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse,
sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist,
riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, ,,piiririigis" iseenesest ju poliitiline
nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte
kombekohaselt väitlema ja võitlema.
Ihaldatud mõis Euroopas
Uudsena liitub sellega homoseksuaalsuse teema. Heteroseksuaalne perekond on moodsa
riigi alustala. Homoks käimine sai 1990
annaabi.ee 
