Kui räägitakse kodututest, siis reeglina mõistetakse selle all inimesi, kellel puudub kindel elukoht ja kes elavad ning magavad valdavalt tänaval või üldkasutatavates kohtades nagu raudteejaamad, bussijaamad jne. Mõeldes sõna kodutu peale tuleb kindlasti ette kasimata ja haisev inimene, kes käib tänaval kerjamas ja prügikastis pudeleid otsimas. See mõjub kindlasti paljudele väga eemaletõukavana ja ei soovita selliseid enam aidata. Vale on kõiki kodutuid ühe puuga mõõta asotsiaalseteks joodikuteks, kes haiseb ja prügist omale toitu otsib. Vastik on ehk tõesti vaadata, aga ega keegi vabatahtlikult kodutuks pole hakanud. Mõelge, kus peaks inimene saama end ja oma riideid pesta kui tal pole ei raha ega kindlat ja puhast elupaika. Nagu Tallinna sotsiaalteenuste juht Eve Lääts ütleb, et meil algab kõik sellest suhtumisest, et kodutu on oma olukorras ise süüdi, Aga alati ei ole nii, vahest võib olla ka ebasoodsate olude kokkulangemine või muid põhjuseid.
Eestis leidub ligikaudu 10 000 inimest, kes otsivad igal õhtul magamiseks sooja kohta. Enne kodutuks jäämist oli ka neil kodu, perekond ja töö. Mõeldes termini "kodutu" peale tuleb kindlasti silme ette kasimata ja haisev inimene, kes prügikastis sorides pudeleid otsib. Tundub üsna eemaletõukav, eks ole? Kuid mõelge, kus peaks saama inimene end ja oma riideid pesta kui tal pole isegi kodu? Vale on kõiki kodutuid ühe puuga mõõta asotsiaalseteks joodikuteks, kes prügist nagu siga mullast söögipoolist tuhnivad. Eluheidikuid vaadates tekivad sisemas vastandlikud tunded - jälkus ja kurbust täis kaastunne.Vastik ehk vaadata küll,aga ega keegi pole vabatahtlikult kodutuks hakanud. Igaüht meist, ka sind lahutab kodutuks saamisest vaid üsna vähe. Ilmselt pole sa sellele kunagi mõelnud. Aga tasuks mõelda küll, siis sa peaksid inimesteks ka neid õnnetuid, kellel pole läinud nii hästi kui sinul.
annaabi.ee 
