George Berkeley eksperimentaalfilosoofia
astumise järel jõuab ta kuristiku servale või vastu müüri; kas ei peaks see talle tunduma
vägagi aukartustäratav ja üllatav? Ta ei suuda taibata, kuidas võib üks surelik teha
seesuguseid ennustusi, mis on tema jaoks sama imelised ja seletamatud kui prohvetite
ennustused teiste jaoks. Isegi need, keda on õnnistatud nägemisvõimega, võivad (ehkki
harjumuspärasus teeb selle vähem märgatavaks) selle sleida piisavalt põhjust austuseks.
Räägitud on pimedaile räägitud asjuist, mida ta ei ole võimeline täielikult hoomama ja mis on
talle arusaamatud ja tunnetuslikult tühjad. Ometigi usub ta oma teejuhti ja nõustub temaga, et
nähtavad asjad on olemas ja see täidab teda austusega. Sel viisil on meil veidikegi võimalik
mõista religioosseid müsteeriume. Kui tegu on sõnadega, mis puudutavad ilmutust ja
müsteeriumi, siis ütleb Berkeley:
,, On alandlik Kõhklematu usk meile (kus me ei suuda taibata ega mõista väidet) sobivaim,