Martsoniga. Neil on tütred Kaarin, Liisa ja Teele. Ta on lavastanud näidendeid ja olnud stsenarist ("Lepatriinude jõulud"). On saanud palju kultuuripreemiaid (Lutsu huumoripreemia, parima lastekirjaniku preemia) Looming: Alustas humoreskidega 15 aastaselt. Kuulsaks sai 1990 aastate alguses Ivan Orava lugudega Pühapäevalehes. Ta on toonud eesti kirjandusse täiesti uue huumori. Vana huumor oli sotsiaalne, uus on absurdne. Naerab eestlaste rahvustunnete ja kõigi pühade asjde üle. Ta kirjutab lugusid seeriatena. Neis tegutseb isik, kelle pilgu läbi maailmast räägitakse. See isik on mõnikord välja mõeldud (Orav, Seljanka), mõnikord aga on tal tuntud prominendi nime, hääl ja nägu (Vähja Tiit, Heintz (lavastaja Eino Baskin), Lennu taadu). Igaühel on oma monomanne vaatenurk või eluviis, mille ta on absolutiseerinud. Proosateosed: "Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed" 1995 "Sirli, Siim ja saladused" "Sibulad ja sokolaad"
Andrus Kivirähk on 2000. aastate üks menukaimaid eesti kirjanikke. Suurma kuulsuse tõi talle romaan ,,Rehepapp ehk November", mis ilmus aastal 2000 ja mida on müüdud üle 25 000 eksemplari ning tõlgitud soome, norra ja ungari keelde. Sellele järgnes mitmeid väiksemamahulisi teoseid ja näidenditsenaariume, kuni aastal 2007 ilmus tema teine palju kuulsust kogunud romaan ,,Mees, kes teadis ussisõnu". Kivirähk on humorist, kes naerab eestlaste pühade asjde ja rahvustunde üle. Tema võime kujutada asju nii, nagu ta neid näeb, on imetlusväärne. Ta suudab oma kirjatükkides panna asjad teistpidi liikuma, kirjutada ümber ajalugu ning naeruvääristada eestlaste igipõlist loomust. Tema tekstid on suures osas iroonilised ja otsekohesed, ta ei karda kasutada roppu kõnepruuki ega naerda kõigi eestlaste, sealjuures ka iseenda üle.
annaabi.ee 
