Saint Helens
ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teisetel naabruses paiknevatel
vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud
sagedased pursked.
Alates 1950. aastate lõpust tehtud uuringud võtsid kokku kaks geoloogi ja
geokeemik nii: ,,Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et
veel enne sajandi vahetust."
1978. aastal hoiatasid geoloogid Crandell ja Mullineaux üksik-asjalises
raportis veel kord: ,,St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu.
Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500
aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga."
Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2-magnituudine maavärin
sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust. Järgnesid sajad
väiksemad tõuked.
27
annaabi.ee 
