Voltaire "Candide" essee
läheb sama teed. Tuues jällegi näiteks Eldoradodemaalt saadud varanduse. Senimaani, kuni ei
sekku keegi teine minu mõttemaailma ning suudan jääda iseendaks, ei saa ükski hing
takistada mul mõtlemast, et maailm, kus elan ongi parimatest parim.
Lõpetuseks tahan öelda, et on palju lihtsam elada, kui mõelda positiivselt. Vaid sellisel juhul
on maailm parim võimalikest maailmadest. See ei tähenda, aga et peaks naerma teise õnnetuse
üle või muud säärast, aga pahadesse asjadessegi võib suhtuda nii, et see oli saatus. Lõpuks
taipasid ka raamatukangelased, et see on vaid usk heasse elusse, tegelikult võib olla kõik
keskpärane või halvimast halvim. Või miks mitte mõelda nõnda, et polegi olemas rohkem
maailmu, niiet see lihtsalt peab olema parim oma headuses ja kurjuses.