V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Trükitud raamat, see ehitusi näriv ürask, imeb ja hävitab teda. Ta paljastub nagu puu, kaotab
lehed ja kuivab silma nähes kokku. Ta on nigel, armetu, muutub nulliks. Ta ei väljenda
enam midagi, isegi mitte mälestust teistsuguste aegade kunstist. Teised kunstid hülgavad ta,
sest inimese mõte on ta hüljanud, ja iseenese hooleks jäetud, kutsub ta kunstnike puudusel
enesele käsitöölisi appi. Värvilisi aknaid asfendab lihtne aknaruut. Kiviraiuja astub skulptori
asemele. Jumalaga kääriv mahl, omapärasus, elulisus, mõte! Haleda kerjajana vireleb ta
töökodades, elatab ennast ainult koopiatest. Michelange-lol, kes kahtlemata nägi, et
arhitektuur on kuueteistkümnendast sajandist alates surmavoodis, tekkis ahastuses veel
viimane mõte. See kunsti titaan tõstis Panteoni * Partenoni otsa ja ehitas Rooma püha
Peetruse katedraali. See suurim kunstiteos väärib seda, et ta jääks ainulaadseks, viimaseks