Betoonist rulapargid Eestisse
küljest lahti, pealesõidu plekid painduvad üles, murdunud kruvipead ulatuvad vineer-
tahvlitest välja jne. Pole ka välistatud, et puidust ehitatud park võidakse süüdata või
aerosoolvärvidega täis sodida. Pargi lõppstaadiumis meenutab see vaid prügimäge,
mis on kõikidele kasutajale liialt ohtlik. Viimaseks sammuks on vaid oodata, millal linn
pargi likvideerib ja selle rajamise idee halvaks kuulututab. Järele jääb järjekordne tühi
asfaltplats ja ehk mõned toredad mälestused sõitjate mõtetes. Abi ei ole ka vineer-
parkide ehitajate poolt pakutud garantiist, sest tegelikkuses kehtib garantii vaid
defektsetele materjalidele, mitte aga “normaalsele kulumisele” või vandalismile. Eesti
rulaparkide ehitusfirmad on isegi arvestanud, et osa nende sissetulekust moodustavad
nende endi ehitatud parkide suuremahulised parandus-ja hooldustööd, kui garantii
enam ei kehti(tavaliselt 3e aasta möödudes).