Antud nähtuse üle mõtiskledes olen jõudnud jätkuvalt arusaamiseni, et väga tähtis on leida kõik vajalik enese seest, sest unistuste saavutamine peaks endiselt olema võimalik tasuta. Ja ma ei ütle, et see peab lihtne olema, sest "iga õnneliku juhuse taga on aastatepikkune ränk töö". Sellest tööst äraviilimislootuses asuda tarbima tooteid, mis peaksid meie õnne ilma tööta ära petma, on erakordselt naiivne. See ränk töö tulebki päriselt ära teha, mitte asendustegevusena raha kulutada, sest esimene on kasulik meile endile, teine aga kellelegi teisele. Ja viimasel juhul ei ole unistused enam tasuta ning selliseid unistusi me tegelikult ei vajagi. Kuid palun ärge minu sisemisi arutelusid siiski tõsiselt võtke ja kuulake, sest kunagi pole mõtet järgida nõuandeid inimestelt, kes ise pole silmapaistvalt edukad.
nende eest ei saa ega ka tohiks keegi teine vastavasisulisi otsustusi ära teha, teine ja kolmas võtmeelement on aga niisugused, millest poliitika ja poliitikud võiksid soovitavalt hoiduda (peaksid hoiduma) võimalikult kaugele (Paavel 2004: 7-8). Taasiseseisvunud Eesti sotsiaaltöö arengus ei saa niisugust tööjaotust väljakujunenuks pidada. Kui üksikute poliitikute iseseisvad väljaastumised kõrvale jätta, siis eriti on püütud vältida diskussioone esimese võtmeelemendi teemal. Asendustegevusena eelistatakse tegelda enamasti kolmanda ja ka teise elemendiga, milleks poliitikutel aga vajalik kompetents enamasti puudub (Paavel 2004: 8). 2. Sotsiaaltöö poliitika Poliitikast sotsiaaltöö praktikas, samuti sotsiaaltöö ja poliitika omavahelistest seostest saab rääkida mitmes erinevas tähenduses või kontekstis ja erinevarest aspektidest lähtuvalt. Üks võimalusi on käsitleda kõnealuseid teemasid näiteks järgmiselt: