Rind- ja põimlause
2
lähemal, oli miski, mis meenutas hiiglaslikku piparkoogimaja.
Erkroosaks, roheliseks ja valgeks värvituna oli see naeruväärsuse
piirimail, uhked ääristused ja ornamendid igal mõeldaval serval.
Midagi niisugust, mille üle oleksin rahulikumas olukorras naernud.
Rileyt polnud kuskil näha, aga Diego oli all seisma jäänud, mistõttu
oletasin, et see on meie retke lõpp-punkt. Võib-olla oli see
asendusmaja, mida Riley valmistas ette juhuks, kui suur palkmaja
kokku vajub. Ainult, et see siin oli väiksem kui ükski teine maja,
milles olime peatunud, ja sel ei paistnud olevat keldrit. Pealegi oli see
Seattle´ist veel kaugemal kui meie praegune peatuspaik.
Diego vaatas üles minu poole ja ma viipasin talle, et ta minu juurde
tuleks. Ta noogutas ja läks veidi maad tuldud teed tagasi. Siis tegi ta
hiiglasliku hüppe mõtlesin, kas mina oleksin suutnud nii kõrgele