ASENDUSEMADUS, SURROGAATEMADUS
ning nende viljastamisjärgne ülekandmine doonoritele. See omakorda võimaldab
munarakudoonorlust ning tingib ka vajaduse surrogaatemade järele. Viimast võib nimetada
ka "emaka väljalaenamiseks" ehk sellist lapse kandmist, kus geneetiline ema pole sageli ise
raseduse kandja. Esimesest surrogaatemadusest teatati USAs 1985. aastal, LõunaAafrikas
ja Inglismaal 1987. aastal ja Austraalias 1988. aastal. Tänaseks on maailmas ilmavalgust
näinud kümneid tuhandeid asendusemadest sündinud lapsi.
Kunstlik viljastamine on esile toonud aga ka terve hulga probleeme:
· Uuemate meetodite ohutuses ei saa täiesti kindel olla, sest pikaajalised tulemused ei
ole veel teada.
· Tekib risk, et uusi kalleid tehnoloogiaid saavad kasutada eelkõige rikkamad inimesed,
süvendades niimoodi sotsiaalset ebavõrdsust. Teisest küljest võib aga eeldada, et
annaabi.ee 
