Kursusetöö "Võim"
määratleda nende tähendust (1:517).
Iga uus asend, mis võetakse, suhtestub eelnenuga; alles toda tundes on uus asend
ammendavalt tõlgendatav. Seisja võib just olla oma asemelt üles hüpanud, ta võib olla
istmelt püsti tõusnud. Esimesel juhul on ta arvatavasti haistnud ohtu, teisel juhul kavatseb
ta ehk kellegi au osutada. Kõigis asendimuutmistes on midagi äkilist. Nad võivad olla
tuttavad ja oodatud ja täpselt sobitatud vastava kogukonna kommetega. Kuid alati on
olemas ka ootamatu asendimuutmise võimalus, mis on siis seda üllatavam ja
väljendusrikkam. Kirikus jumalateenistuse ajal põlvitatakse palju; sellega ollakse
harjunud ja isegi need, kes on varmad põlvitama, ei omista sellele liiga suurt tähtsust. Ent
laskugu vaid mehe ees, kes justsama ise põlvitas kirikus, tänaval keegi tundmatu järsku
põlvili ja mõju on tohutu (1:517).
Kuid asendite paljutähenduslikkusest hoolimata on inimestel vaieldamatult kalduvus
üksikuid asendeid fikseerida ja monumentaliseerida