Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
positis) ristiusu edusammusid ning kasvamist Liivimaal tublisti takistasid (U. B. 169).
Rahulepingus määratakse tuleviku jaoks muu seas paganuse ohvrite eest karistused, niihästi
sellele, kes ohverdab, kui ka sellele, kes teist laseb enese eest ohverdada (si quis ritu gentili
immolavit et qui immolari fecit).
1255. a. rahulepingus nimetatakse rahulepingule eelnevat aega ärataganemisajaks (tempus
apostasiae, U. B. 285). Pärast Durbeni lahingu kaotust (1260. a.) kutsub ordu asemeister
Saksamaalt inimesi igast seisusest Kuramaale vasallideks ja teatab oma sellekohases kirjas
lüübeklastele a. 1261, et Liivimaal üldse on ristiusk hädaohus, et paljud, kes paganusest olid
lahkunud ja Issanda nime kummardasid, nüüd jälle vanu ebajumalaid teenivad. Eriti nimetatakse
ärataganenud kurelasi (Curones apostatae, U. B. 362). Ka paavst nimetab kirjas 15. V. 1265, et
suur hulk vastristituid on vanale eksitusele andunud (U. B. 385). 1299. a. 7. I. kirjas, milles
annaabi.ee 
