Märkimisväärselt tõusis mõisnike elustandard. Põhjasõja järel olid veel tavalised puust, õlgkatusega mõisahooned, lihtne maavillane riietus ja liiklemiseks kõlbas veel lihtne talupojavanker. Sajandi keskpaiku jõudsid ka Eestisse Versailles´ maitsed ja euroopalikud eluviisid. Kerkisid uhked härrastemajad, mida rahvas lossideks kutsuma hakkas Palmse, Sagadi jt. 7. Katariina II kuus asehalduskorraldust- Katariina teostas rea reforme, mille eesmärk oli Venemaad tsiviliseerida. Balti erikorra suhtes oli Katariina kriitiline. Euroopast tulnuna ei tundnud ta mingit aukartust Balti parunite kommete, keele ega hariduse ees. Kuid ta ei olnud ka Baltimaade vaenlane. Kui Venemaal teostas kubermangureform, millega kubermangude valitsemist ühtlustati, siis seadis Katariina eesmärgiks, et reform laineks ka Balti kubermangudele
kroonupalatitele). Loodi väeteenistuskomisjonid (nekrutikohustus). Üldhoolekande kolleegiumid, tegelesid eraisikute, kirikute või kogukondade abistamiseks rahaliselt kui ka korra hoidmiseks. Nad rajasid töö- ja parandusmaju, organiseerisid vaestehoolekannet, asutasid linnadesse pea- ja alam-rahvakoole. Nad hakkasid välja töötama riikliku meditsiini süsteemi. 1803. aastal moodustati Rahvahariduse Ministeeriumi. Linna- ja maaomavalitsus: Linnad peale uut asehalduskorraldust säilitasid keskaegset ilmet, kuid kodanikuks saamine oli kergem. Linnade kõrgeim võim oli oma koosseisu täiendava magistraati käes, mis täitis nii halduslikke, politsei- kui kohtufunktsioone, ning koosnes reeglina bürgermeistritest ja raehärradest sündiku (õigusnõunik) eelistumisel. Magistraat jaotas linlaste vahel riigi- ja kohalikud maksud ning nõudis need sisse. Kuni 1866. aastani kehtis tsunftikord, kus käsitöölised ja kaupmehed olid gildides ning pidid järgima põhikirju
annaabi.ee 
