Balti erikord
säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid, saksa keel asjaajamiskeelena ning
luteri usk. Seda üritati tsaaririigi poolt korduvalt muuta, kuid ei soovitud konfliti kohaliku
aadelkonnaga. Eestimaa kubermangu halduskorraldust muutis ka tsaarinna Katariina II
oma ukaasiga. Eestimaa kubermangu asemele moodustati 1783. aastal vastavalt
Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel Tallinna
asehaldurkond. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehaldurkorra perioodiks.
Kuna uus kord kärpis baltisaksa aadlike õigusi, õnnestus neil saavutata asehaldurkorra
muutmine uue keisri Paul I poolt 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles
Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880ndatel hakati nn Balti erikorda olulisemalt
likvideerima.
1917. aastal sai Eestimaa kubermang Venemaa ajutiselt valitsuselt autonoomia ning 12.
aprillist (vkj. 30. märts) 1917 kuni 24. veebruarini 1918 olid Eestimaa kubermanguga
annaabi.ee 
