V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
See oli tõepoolest Jehan. Ta jooksis nii ruttu, kui talle seda lubasid ta rasked rüütliriided ja
pikk redel, mida ta vahvalt järel lohistas, ise väsinud kui sipelgas, kes veab kõrt, mis on
kakskümmend korda pikem kui ta ise.
«Võit! Te Deumh karjus skolaar. «See on Saint-Landry sadama laadijate redel.» Clopin
tuli ta juurde ja küsis:
«Pagana pihta, mis sa, jõmpsikas, selle redeliga peale hakkad?»
«Käes,» vastas Jehan lõõtsutades. «Teadsin, kus ta on. Asefoogti maja kuuri all. Seal elab
üks mu tuttav tüdruk, kes arvab, et ma ilus olen nagu Cupido. Tema abiga sain redeli kätte ja
nüüd on ta siin, Muhamedi nimel! Plika tuli päris särgiväel mulle ust avama.»
«Hüva,» vastas Clopin, «aga milleks sulle see redel?»
Jehan vaatas talle kavalalt ja enesekindlalt otsa ning lõi sõrmedega kastanjettidena nipsu.
Ta oli sel minutil suurepärane. Peas oli tal kiiver viieteistkümnendast
410