Eesti II maailmasõja ajal
mingit edukust. Seda ei suutnud mõjutada ei Narva rinde
ohtlik olukord, ega idast liikuv bolsevistliku vägivalla oht. Veel vähem aga surmanuhtlusega
ähvardamine.
7. veebruaril 1944 pidas professor Jüri Uluots radiokõne, kus selgitas momendi tähtsust ja
vajadust astuda välja ,,kui üks mees oma maa, rahva ja naist-laste kaitseks". Rahvusliku
opositsiooni liidrid jõudsid lõpuks üksmeelele, et nüüd tuleb mobilisatsiooni toetada. Ka
vabadussõja veteran, aseadmiral Johan Pitka kutsus oma üleskutses mehi üles kodumaa
kaitsmisele. Nende kahe autotiteedi üleskutsetel hakkasid mehed kosjoni ette ilmuma. 21.
veebruariks oli kokku tulnud üle 32 000 mehe. Selle suurre meeste hulka tõttu tekkisid
probleemid relva ja varustusega, sest neid ei jätku kõigile. Mobiliseeriti ka reservohvitserid,
korjati kokku teatud arv hobuseid ja vooriesemeid. Märtsialguseks oli kokku tulnud üle 45 000
mehe ja reservohvitseri.