Üldiselt tuleb Aspergeri sündroomiga isikuid kohelda konkreetselt, rääkida faktidest ja sellest, mida pole võimalik kaksipidi mõista. Oluline on selge, lühida ja konkreetse informatsiooni andmine.
Struktuur, kord ja täpsus ning enamvähem planeeritud päevad on esmase tähtsusega.
Lähteprintsiip nendega kontakteerudes on see, et nende heaolu üle otsustamisel ei tuleks lähtuda iseendast, tuleks respekteerida vastava diagnoosiga inimest. Aspergeri sündroomi diagnoos on juba iseenesest suureks abiks isikule endale, ta perele, lähedastele ning õpetajatele. See annab võimaluse leida seletuse asjadele, mida pole osatud eelnevalt lahti mõtestada.
Terves autismispektrihäirete rühmas kehtib põhimõte, et mitte miski ei tule niisama, ilma harjutamiseta. Seega on oluline treenida mitmesugustes igapäevatoiminguid, sotsiaalset lävimist. Alati on oluline varakult tuvastada, mis on lapse tugevad küljed ja püüda neid erineval moel võimalikult palju arendada. Väärtuslikud on individuaalsed vestlused psühholoogi või arstiga, kellel on põhjalikud teadmised ja ulatuslikud kliinilised kogemused autismispektrihäiretest. Aspergeri sündroomiga isikud vajavad regulaarset vestluskontakti sageli muretsemise, masenduse või sotsiaalse eraldatuse perioodidel.
Medikamentoosne farmakoloogiline ravi ei ole lõplikult läbi proovitud Aspergeri sündroomi puhul, aga suuremat optimismi on põhjustanud nn. serotoniini tagasihaaret pidurdavad ravimipreparaadid, kuna preparaadil on dokumenteeritud toime obsessiiv-kompulsiivse sündroomi ja depressiooni puhul, mis on Aspergeri sündroomi puhul sageli esinevad lisaprobleemid.
Enamik Aspergeri sündroomiga isikuid ei vaja ravi selle traditsioonilises tähenduses. Kooli- ja töösituatsioon võib vajada mitmekülgset kohandamist, tugevaid külgi tuleb rõhutada. Medikamentoossel ravil on suhteliselt väike osa, kuid vahel võib sellest abi olla. Kõige olulisem on individuaalne suhtumine.
annaabi.ee 
