Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused
Grammatika eessõnas kurdab Hupel, et kunsti ja
teaduse väljendite poolest on eesti k vaene: põhiteene on sõnavara talletamine ja varasema materjali üldistamine. Hupel
kirjutas ka arstialaseid teoseid, nt "Lühhike õppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi inimeste kui
ka veiste haigusse ning wiggaduste wasto" ilmus 41 numbrit ja raamat "Arsti ramat nende juhhatamisseks kes tahtwad
többed ärra-arwada ning parrandada". Piibli ja Hupeli keeletarvitust jätkasid Arvelius, Willmann, Holtz, Luce. Kirjutas
peamiselt saksa k. tema teosed on tähtsad andmeallikad eesti rahvuskultuuri uurijatele. Hupel järgib piiblikeele
traditsiooni.
Friedrich Wilhelm von Willmann jätkas Hupeli ja piibli keelekasutust. Uus etapp eesti proosa arengus algas ~1775,
mil ilmus mahukaid juturaamatuid. Autoritest tõuseb esile Willmann, kes raamatuga "Juttud ja teggud" tõi eesti