OUNASEEMNE LUGU
tahhetakse, sedda teggi temma, ja aegamöda hakkasid temma puud illosad ouno
kandma: said nemmad ommast kuest pudest, suurt hulka ouno.
Ühhel süggisel, kui nemmad ouno puist mahha wotsid, ütles Jaak: ,,waat nüüd,
eks ep olnud hea, et sa need seemne üwwad ei pnnud nahka? ,,Ja wist! (ütles
Marri) Agga eks ep olnud ka hea, et sinna kolis käisid: kus sa nisuggosed head
asjad öppisid?"-
Üks hea nou, on kullast üllem!
Ärra arwa halwaks, mis kaswo satab!
Arvelius soovitab maarahvale viletsuse leevendamiseks õunapuude kasvatamist,
mis sel ajal olid veel haruldased. Et maarahvas paremini mõistaks õunapuudest
kasu saamist, kirjutas ta loo jutustusena. Õunapuude kasulikkusest on luterlikule
rahvale elujätke sõnumina märkinud ka Martin Luther: "Kui ka teaksin, et homme
on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu."
Sel ajal, kui Arvelius kirjutas raamatuid eestlastele, oli käimas Lääne-Euroopast
annaabi.ee 
