V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
388
ja mille tornid juba tol ajal hakkasid varemeteks muutuma, ühe neist tornidest olid
hulgused oma lõbustus-paigaks teinud. All saalis asus kõrts, kõik muu ülemistel korrustel.
See torn oli sulikonna kõige kihavam, teistele seega kõige vastikum pesa. See oli nagu
koletu mesipuu, mis ööd kui päeva sumises. Öösiti, kui enamik kerjuskonda magas, kui
platsiäärsetel räpastel fassaadidel enam ühtki valgustatud akent polnud, kui enam ühtki häält
kuulda polnud neist arvutuist majalobudikest, mis kubisesid varastest, lõbütüdrukuist,
varastatud või vallaslastest, tunti lõbutsev torn ikkagi ära ta lakkamatust lärmist, punasest
valgusest, mida luukidest, akendest, müürilõhedest ja piludest nagu pooridest immitses.
Alumisel korrusel, keldris, asus niisiis kõrts. Sinna mindi madalast uksest ja järsust trepist,
mis oli jäik nagu klassikaline aleksandriin. Ukse kohal sildi asemel oli mingi plätserdis, mis