V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Määratu rahvahulk, mis kõigis lähedastes tänavates edasi-tagasi voogas, täitis sõna otseses
mõttes kogu platsi. Väikesest rinnakõrgusest müürist poleks jätkunud, et kirikuesist vaba
hoida, kui teda poleks kaitsnud kahekordne rida vahiseersante ja ammukütte arkebuusidega.
Nii tiheda piikide ja arkebuuside müüri tõttu oli kirikuesine tühi. Sissekäiku sinna valvasid
piiskopi hellebardlased. Katedraali laiad uksed olid suletud, vastandina neile arvutuile
aknaile, mis platsi poole alt üles kuni katuseakendeni olid avatud ja kus
332
võis näha tuhandeid päid hunnikus nagu kahurikuule kuskil suurtükipargis.
1
9
5
See rahvameri oli väliselt hall,, räpane, mullakarva. Sündmus, mida oodati, pidi küll
niisugune olema, mis tavaliselt kõige alamat liiki publikut külge tõmbab ja juurde meelitab.
Hirmus oli see kisa ja lärm, mis kollaste peakatete ja räpaste juuste kuhjast tõusis. Siin oli
enam naeru kui kisa, enam naisi kui mehi.