Kuu ehituse ja tekkimise kohta referaat
pole sugugi nii massiivne, nagu tema suhtelist suurust arvestades võiks oletada. (Maa on
Kuust kõigest 3,66 korda suurem, kuid sellest kaheksakümmend üks korda massiivsem.)
Ilmselgelt ei sisalda Kuu paljusid raskeid elemente, mida leidub Maa sisemuses, ning suure
matsu teooria selgitab, miks see nõnda on. Maa ja juhukülaline põrkusid iseäralikul viisil.
Ehkki nad võisid moodustada lõpuks ühe planeedi, juhtus ehk nõnda, et nad liitusid, rebenesid
ja ühinesid lõpuks uuesti. Arvutimodelleerimine osutas, et niisugustel väga iseäralikel
asjaoludel võidi lahti rebida mõlema taevakeha välispinna materjali.
Ehkki esialgu tundus kirjeldatud teooria olevat suisa võimatu ja seda tõrjuti kahe käega, leidis
see siiski aegamööda kinnitust. Aja jooksul korraldatud edasised uuringud tuvastasid, et
niisugune ebatõenäoline stsenaarium võis siiski teoks saada.
Ühendriikide Apolli-missioonid ja Nõukogude mehitamata Kuu-sondid on toonud Maale