Laia valdkonna kohta on sellel siiski lühike minevik. Alles 19. sajandi keskpaigas muutus suund süstematiseeritud uurimisele üksikjuhtumitest põhinevatest kirjeldustest. Mis tegurid on mõjutanud arengupsühholoogia sellisele kursile ja millal need arengud tõusid esile? Noorte uurimise suurimaks mõjuriks saaks siiski pidada majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Tööstusrevolutsiooni ajal tekkis vabrikutesse vajadus kirja- ja arvutamisoskusega tööjõu järele. Algharidus ei olnud nii levinud ja suurema õpilaste hulgaga muutus see oluliselt kulukamaks, mistõttu hakati uurima viise, kuidas õppimisprotsess võimalikult efektiivseks teha. Kui läänemaailm, mis oli peamine arengupsühholoogia arengukohti, sai piisavalt rikkaks, siis vabastati teismelised finantsilisest vastutusest ja üsna peagi sai sotsiaalses mõttes noorte põhiliseks tööks õppimine.
Luria uuringud, ei ole ajus aritmeetiliste toimingute juhtimiseks ühte kindlat ala. Nii võivad paljud eritüübilised kahjustused põhjustada hälbeid sellistes neuropsühholoogilistes toimingutes, mis mõjutavad matemaatika õppimist. Tõeline akalkuulia ehk täielik arvutamisvõimetus johtub kuklasagara (ja mõne autori arvates otsmikusagara) kahjustustest, mis mõjutavad visuaalset kujutlusvõimet ja mälu. Rourke jaotab ulatusliku neuropsühholoogilise uuringu põhjal nõrga arvutamisoskusega lapsed kolme põhitüüpi. 1. Lapsed, kes on ühtlaselt nõrgad nii lugemises, kirjutamises kui ka matemaatikas neuroloogilised hälbed koondunud põhiliselt vasema ajupoolkera oimusagarasse, 2. Lapsed, kes on nõrgad matemaatikas, kuid lugemises ja kirjutamises on veelgi nõrgemad neuroloogilised hälbed koondunud oimu-, kiiru ja kuklasagarasse; 1. ja 2. rühma lastele on iseloomulik kalduvus püüda vältida ülesandeid, milles nad on ebakindlad. Neile tüüpilised vead on näiteks
annaabi.ee 
