kustuda jõuab see" ("Me liigume"), kui me järgime juba ammu tuntud õpetussõnu- "muuda ennast, muutub maailm" ("Muuda ennast"). Olen kusagilt lugenud, et Runnel peab sõnade jõudu üsna tugevaks. Seda on ta ka oma luuletustega tõestanud. Need suudavad rahva kaasa haarata mitte üksnes oma tähendusega. Tema luule meeleolu kujundavad iroonilisus valitseva meelsuse üle, tabav sõnakasutus ja veidi kummaline lähenemine arvustavale luulele. Viimase all mõtlen ma kogu ühiskonnale tema saasta "näkku viskamist". Ta ütleb, mida näeb ja mida sellest kõigest arvab. Ilma "ümber palava pudru käimiseta" suutis ta osavate metafooridega ka nõukogude ajal lihtsalt välja tuua oma pessimismi ja kahtlused tegelikkuse suhtes: "Paat põhjani pehkinud, pardani vees. / Ja mõlemad sõudsid, see naine, see mees." ("Müüt") Runneli loomingut lugedes ei ole kuidagi võimalik märkamata jätta tema eestluse püsimajäämise soovi
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1691 Liideman ÜS Liivika vil! K. LIIDEMAN Viisteist aastat eestlase tööd omas riigis sattusid hiljuti terava arvustuse alla. Kultuurnädal vabariigi 16-nda aastapäeva puhul pareeris olulisema sellest arvustusest, osutades objektiivsetele saavutustele kõigil aladel. Ei, välises aren- gus ja töö edukuses ei saa Eestile kuigi palju ette heita; ümberpöördult, siin on mõndagi, millega võiks koguni uhkustada. Ometi tahaks asuda arvustavale seisukohale, kuid hoopis teisest lähtekohast. Kus meile otse karjuvad puudused silma hakkavad, see on meie haridus- ja kultuurpolitika, meie vaimse elu ala üldse. Olgugi need ka mõistetavad, seletatavad, kuid neid peab ometi nägema ja nentima. Meie ees on tänapäeval nende õied: n. n. haritlaste üleproduktsioon, haritlase võõrdumine elust, ideoloogiline kriis, erakonnajuhtide aatelagedus, võõraste aadete ähvardavalt
annaabi.ee 
