Elulugu
hakkas seal karjuma täisest kõrist. Uneajast võin ma veel niipalju
rääkida, et tegelikult ei maganud meist kunagi mitte keegi ning
vahetevahel hiilisime meiegi voodist välja ning läksime kuulama pealt
kasvatajaid. Ühel korral justus veel nii, et minu lasteaiakaaslane oli
hüppanud voodi peal mitu korda, niiet voodi oli praksatanud ja pooleks
läinud. Ise ta oli naernud väga pikka aega selle üle.
Lasteaias oli meil ka üks eriline 1999-st aastast pärist arvuri, mis oli üks
suur valge kast. Selle peal oli meil üks mäng, mida me kõik tahtsime
alati mängida. See koosnest ühest seiklejast kes proovis loomadega
rääkida ning neid päästa ohtude eest. Mängu lõpuni me kunagi ei
jõudnud, sest see oli päris pikk. Et seda mängida seisime me alati
järjekorras ning vaatasime, kuidas teistel sellega läheb.
Meil oli ka lasteaias üks poiss, kes ei tahtnud mitte kunagi süüa suppi.
annaabi.ee 
