Platoni õpetus olevast.
Mõistuslikud loojad, demiurg ja tema poolt loodud jumalad, püüavad selle poole, et
kehaline loodus jäljendaks võimalikult suurel määral oma eeskuju, kosmose ideed.
Ühes punktis on niisugune jäljenduse lähendamine oma eeskujule aga iseäranis
raskendatud – kosmos ei saa olla muutumatu olemine, vaid peab jääma üha
jätkuvaks saamise-protsessiks. Et teha sarnasust siiski võimalikult suureks, loob
demiurg aja kui igaviku arvukohaselt liikuva võrdpildi. Igavik on kreekaliku
ettekujutuse kohaselt alati samaks jääv, muutumatult püsiv olemine. Ajaline on aga
muutlik. Ainuke viis, kuidas muutlik saab jäljendada muutumatut, on perioodiline
liikumine. See, mis ringliikumises igavesti kordub, küll muutub, kuid jääb siiski
samaks, kuivõrd seesama ikka jälle taas toimub. Sellest paratamatusest, et ajaline
peab jäljendama igavest, järeldab Platon, et nii kosmos tervikuna, kui ka kõik